Sunday, October 7, 2012

Nooremallohvitseri kursus


 

Läbi on teine nädal nooremallohvitseri kursusest Logistikapataljonis, 11 on veel ees. Selline tunne, et SBK on otsast peale alanud, ehk siis nagu SBK alguseski vaba aega on minimaalselt ja jooksutakse kogu aeg. Õnneks on võimalus nädalavahetustel linnalubadele saada, mis motiveerib päris palju, et nädal korralikult vastu pidada. Olen aru saanud, et arsti juurde ei tasu minna, sest see tähendab automaatselt seda, et linnaluba ei saa.
Kahe otsaga asi – võib mõne simulandi ära hoida, kuid samas võib mõni oma vigastusega mitte minna arsti juurde, sest linnaloale tahaks ju saada, aga see teeb lõppude lõpuks vigastuse hullemaks.

Kasarmust – nagu ütles leitnant Karula päeval, mil me Logistikapataljoni saabusime: “Paldiski kasarmu on sellega võrreldes nagu hotell.” Ja nii ongi. Umbes samas suures toas oleme 10kesi kuue asemel, narid ja kapid on vanad ja lagunenud, territoorium on nagu kuumaastik ja majad nagu Dresdenis 1945 aastal. Õppeklassidest on ka puudus nii, et minu rühma tunnid toimuvad telgis.
Positiivse poole pealt ei pea enam pool kilomeetrit kõndima sööklasse ja riviplatsile. Ning lõuna- ja õhtusöögid tunduvad olema paremad, kui Paldiskis.

NAK kursusest siis nii palju, et enamuse ajast veedamegi me metsas. Kui näidati kursuse kava, siis arvutasin välja, et tuleb kusagil 45-50 päeva metsas veeta. Juba järgmine nädal lähme kolmeks päevaks ning ülejärgmine nädal kaheks nädalaks järjest. Siis linnaloale vahepeal ka ei saa.

Siiani oleme siis päris palju jooksnud ja teooriat õppinud. Väga meeldivad mulle juhtimise loengud, kus toetatakse välismaa kirjandusele ja õpetustele ning tunni ülesehitus peaaegu, et nagu ülikoolis. Avastasin, et tunnen täitsa puudust ülikooli loengutest ja seminaridest. Arvan, et meeldivad mulle need just sellepärast, et tunnen, et nendest tundidest võib mulle olla ka kasu tsiviilis sest tegemist ei ole puhtalt militaar tundidega, kus lihtsalt vaja asjad pähe tuupida ja ega millegi üle arutleda seal pole. Huvitav oleks ka näha mõnda päris õppejõudu sellist loengut andmas, aga arvan et Eesti Kaitseväel sellist võimekust kahjuks pole.

Nädal oli meil muidu ikkagi päris väsitav, mis sest et välilaagris ei käinud. Iga hommik algas hommikujooksuga (mitte võimlemisega) Stroomi randa, kus me veel ennast vette kastsime (näiteks võtsime lamades laskeasendi või toenglamangu) ja tagasi. Ehk siis 5km jooksu juba kohe hommikul. Loomulikult ei jõua me seda hommikuvõimlemisele ettenähtud 20 minutiga ära teha, seetõttu on meid ka juba enne kuute äratama hakatud. Siis on meil veel olnud lihtsalt treeningud, ÜFT, ujumine, MMA treeningud. MMA kohta ütlen, et paljudele see müramine meeldis, mulle isiklikult aga see väga pinget ei pakkunud. Ei kujuta ette, kuidas seda olekski võimalik seda sõjaolukorras kasutada. Võiksid parem õpetada, kuidas tääki kasutada lähivõitluses.

Kuid toredaks töönädala lõpuks sai meil öö vastu reedet. Pool tundi peale öörahu, kell 22:30 aeti meid kõik üles ja rivistati õue. Nimetati füüsilisest vabastatute nimed, kes läksid tagasi magama. Ülejäänutele, siis kerge briifing ja mis selgus – lähme Jägala kanti öisele orienteerumisele. Mis seal ikka – lahingvarustus selga ja kätte ja minek. Panin enda puhul tähele, et tol hetkel polnudki erilisi emotsioone, kuid usun, et kui selline asi oleks tehtud SBK esimese kuu jooksul oleksin olnud täiesti šokis – et kuidas selline asi on võimalik, et magada ei lasta ja viiakse metsa.

Poole ühe paiku jõudsime, siis kuhugi metsa. Meie “missioon” oli üles otsida vastaste poolt maha lastud helikopteri lendurid üles leida. Selleks saime luureinfot koos koordinaatidega ning hakkasime sihtmärgi poole kõndima. Teede peal oli vastutegevus, seega tuli kõndida läbi metsa. Õnneks enamus oli hõre männimets seega alguses polnudki väga raske. Raskeks läks, siis kui leidsime “lendurid” üles ning me pidime tassime ühe suure tünni vett ja kasti liiva umbes 1,5km kaugusele. Tee peal oli veel soo, kus vesi ulatus põlvini, kui mitte rohkem.

Kusagil veerand viie paiku jõudsime esimese jaona sihtpunkti. Tuli välja, et see oli niiöelda lipurännak ning saime omale pagunid koos logistikapataljoni sümboliga – draakoniga. Oli päris uhke tunne. Arvasin ka, et kuna jõudsime esimestena kohale, et äkki saabki siis meie jaost lipujagu, kuid kahjuks nii ei läinud. Tagasi pataljoni jõudsime kell 06:15. Käisime söömas, hooldasime relva ja varustust, koristasime kasarmut ja territooriume. Peale lõunat ootasime pingsalt, mis saab meie linnalubadest, sest midagi kindlat meile öeldud polnud. Närv oli päris tõsine sees. Kuid, kell veerand 2 ilmus nimekiri välja ning oli uskumatult suur rahulolu tunne, kui nägin, et minu nimi oli seal nimekirjas.

Igal juhul mind tabas üsna suur motivatsiooni laine, see raske nädal ja üks magamata öö on nüüd selja taha jäänud ja ees on 48h puhkust kodus – yess! Välja ei saanud need, kes ei teinud lipurännakut ja ÜFTi kaasa. Nii, et asjade kaasa tegemine tasub ära. Täiesti uskumatult hea tunne on tulla koju, magada oma voodis, näha oma kasse ning mitte istuda kasarmus ja koristada ja lakke vahtida terve nädalavahetus nagu seda sai tehtud terve SBK. Selliseid lihtsaid asju hakkab kohe palju rohkem väärtustama, kui neid nii tihti enam ei saa.

Minu uus magamisalus (see kord alumine korrus)

20121001_194510

Ülesanne lipurännakul

20121005_014328

Saabusime kohale ja soojeneme lõkke juures

1349400826612

No comments:

Post a Comment