Sunday, September 23, 2012

Sõduri baaskursus läbi

 

SBK on lõpuks läbi. Tagasi vaadates polnud ju tegelikult midagi ületamatut. Jah, oli nõmedaid ja mõttetuid tegevusi ning raskeid rännakuid, kuid üldmulje polegi kõige hullem. Ütleme isegi, et teadmiste mõttes oli isegi väga kerge. Aga eks see ajateenistus peab ka selline olema, et ka viimanegi loll saaks õpetatava programmiga hakkama.

Füüsiline vorm on ka tublisti parem – üldfüüsilise testi tegin 68% võrra paremini, kui SBK alguses. SBK lõpurännak (pikkuseks 45km) möödus ka normaalselt, sain kõik testid sooritatud. OK, laskmispositsioonide valikus kukkusin läbi, aga selle sain hiljem autopargi taga olevas metsatukas järgi teha. Nüüd sain sõdurieksami märgi, mille õmblesin juba vormi külge ära.

Kirjutan praegu seda blogi siin viimastel puhkuse tundidel. Nimelt saime kohe peale sõdurivande andmist linnaloale ja peale seda kohe ka puhkusele. 5 tunni pärast pean olema juba tagasi Paldiskis, kuhu ma siiski kauaks ei jää, sest mind saadetakse varsti Logistikapataljoni noorem allohvitseri kursustele ehk NAKi. See kestab siis 12 nädalat, millest 6 on siis logistika eriala väljaõpe. Ehk siis arvutus näitab, et järgmine puhkus tuleb tõenäoliselt kusagil 20. detsembri paiku.

Nüüd kui SBK läbi, siis peaksid ka osad asjad paremaks muutuma. Näiteks saab sülearvuteid kasutada vabal ajal (EDIT: logistikapataljonis olid sülearvutid siiski keelatud) ning hakkame saama ka linnalubadele. Kuid nii leboks vist ikkagi ei lähe nagu autojuhtidel, kes ei pea isegi enam metsa minema. Selle NAKi saatmisega vahetub siis ka minu asukoht, ehk siis uueks “koduks” saab mul Marja tänav 4, Tallinnas. Kuigi olin juba Paldiskiga päris harjunud, kasarmutoad on mõnusalt hubased, sest toas olime ainult 5-6kesi. Räägitakse, et Logistikapataljonis võivad tingimused kehvemad olla. Pluss poole pealt siis, et Logistikapataljonist koju on mul vaid 8 minutit bussi sõitu ja 5 minutit jalgsi käia ehk siis kui linnaload tulema hakkavad, siis olen kodus vaatan, et õhtuse rivistuseni aega pool tundi, et siis võib ennast liigutama ka hakata.

Puhkus läks väga kiiresti ning osad asjad, mis oli plaanis ära teha ei jõudnudki teha. Sest oli vaja erinevate inimestega kokku saada ja väljas käia, sest pole ju ammu nähtud. Nii mõndagi sõpra pole näinud juba aasta algusest, kui Koreasse ära läksin.

Siin natuke pilte meie igapäeva elust:

No comments:

Post a Comment