Sunday, August 19, 2012

Kaitsevägi 2

 

Siin väga palju hetki ei ole, kus saaks rahulikult blogida, nii et teen lühidalt.

Hakkan siin eluga juba harjuma ja asjadest aru saama, eks see tõttu on kergemaks ka läinud.

See nädal olime metsalaagris. Päris hull värk. Kõige jubedam on sellega, et magada ei ole saanud korralikult. Nimelt kui öörahu algab, siis on veel õues piisavalt soe, et magamiskotis hakkab palav. Samas seda lahti jätta ei saa, sest sääski on jubedalt ja nad tulevad igast praost läbi ja siis siblivad magamiskotis ringi ja magada ei lase. Kusjuures need pole mingid tavalised sääsed vaid Paldiski tuumaelektrijaamas üles kasvanud mutantsääsed.

Teine asi, et pidi ju veel tunnivalves olema. Seega kui isegi paari tunni pärast suutsin une korraks silma saada, siis tuldi juba mind äratama, või siis oli kõrval oleval rühmal ööhäire. Öövalvesse lähen ma täishigistatuna, kuigi hommikupoole juba päris külm. Nii ma jäingi metsalaagri lõpuks häälest ilma ja tatistan vahet pidamata.

Füüsiliselt tuli ka ennast proovile peale, kui tegime päev otsa harjutusi, kuidas jaoga liikuma peab. Jookseme 3-4 sekundit ja siis põlvili ja siis edasi. Nii põhimõtteliselt hommikusöögist õhtusöögini, ainult lõuna ajal sai puhata. Ning kõige parem oli see, et kohe järgmine öö toimus orienteerumine. Algas veerand 11 ning finišisse jõudsime 4:20 hommikul. Äratus juba kell 6. Nii, et üks öö jäi põhimõtteliselt vahele.

Tagasi jõudes olin täiesti läbi omadega, kuid samas päris rahulolev, sest tõestasin endale, et suudan selle läbi teha. Enda toast olin ainuke, kes tegi metsalaagri algusest lõpuni iseseisvalt ära. Ja, kui rühmas on 44 meest, siis tagasi omal jõul tuli vaid 21. Nii, et võite ette kujutada, kui väsitav see ikkagi oli.

20120813_124923

Jalad olid ville täis, osad vesivillid, osad verevillid. Kaks päeva ei saanud korralikult käia. Aga ülejärgmine nädal jälle metsa, nii et tuleb valmis olla. Puuke oli ka korralikult. Minul oli vaid üks, rekord oli vist 5 korraga ühel tüübil. Õnneks olid meedikud kohal ja sai kohe puugitangidega välja tõmmata, kui leidsime. Toakaaslane leidis selle, küll alles kasarmus 2 päeva hiljem kannikate vahelt  Mossov läks seda siis tangidega välja tõmbama, sest meedikuid ja arste siin pole kuni teisipäevani.

Praegu on siis 19. august ehk päev enne taasiseseisvuspäeva. Jutud käivad, et paljude teiste väeosade ajateenijad on saanud selleks pikaks nädalavahetuseks väljaloale, meie igal juhul ei saanud.

Nõme küll, sest midagi kasuliku me siin ei tee 3 päeva. Reedel oleks saanud ju majanduspäevaga ühele poole saada ja siis koju. Aga ei midagi. Juhtkonnalt ka mingit seletust ei saa, miks meid väljaloale ei lasta.

Muidu nagu muud midagi erilist pole. Millalgi tahaks ka mõtiskleda Kaitseväe kasumlikkuse üle. Aga see siis mõni teine kord. Praegu istun toas ja ootan, millal külalised tulevad. Täna tuleb siis onu, onutütred ja ema.

Kui keegi tahab midagi teada Kaitseväe elu kohta, siis jätke kommentaar. Üritan leida aega vastamiseks. Ahjaa, kui keegi tahab teada, kuidas blogida saan, siis selleks on mu abiline – Samsung Galaxy Note ja toredad Androidi appid.

Metsalaager-1001

Metsalaager-1010

 

Metsalaager-2017

Metsalaager-1061

 

Klass "Põld"

Metsalaager-1054

Neutraliseeritud vastase kontrollimine

Metsalaager-2012

Tulekaardi joonistamine

Metsalaager-2015

Ootame lõunasööki

 

Metsalaager-2027

Metsalaager-3004

Minu magamiskoht see keskmine

Metsalaager-4104

Metsalaager-4105

Tuulegeneraatori vallutamine :D

Wednesday, August 1, 2012

Kaitsevägi


 

Nüüd olen ma kinni Eesti Kaitseväes, 1. jalaväebrigaadis, Paldiskis, Tagalapataljonis, rühm 4. Tean, et Korea kohta jäi veel blogimata viimased päevad Daegus, Soulis ja kokkuvõtlik postitus, mida ma terve kogemuse kohta õppisin ja arvan. Need paar nädalat enne ajateenistust läksid nii kiiresti, et ei jõudnud midagi teha. Kuid, kui millalgi linnaloale saan, siis teen selle töö ära. Muidu saan esimesele puhkusele 14. septembril. Väike võimalus on, et saab päevaks või paariks varem ka.

Mõtlesin et siis nii kaua, kui aega leian, postitan siia veidi ka oma ajateenistusest. Kuigi telefoniga kirjutamine on päris aeganõudev ja tüütu tegevus ja vaba aega on siin küll minimaalselt. Praeguseks on siis 10 nädalasest sõduribaaskursusest läbitud 4 ja 6 nädalat on veel jäänud.

Tavaline päevaplaan näeb välja selliselt, et kell 6 on äratus, peale seda on kohe hommikuvõimlemine kuni 6:40. Siis on 35 minutit isiklikuks hügieeniks ning lähme hommikusöögile. Peale seda on kuni õhtusöögini igasugused tunnid - kaardiõpe, meditsiiniõpe, relvaõpe jne. Jooksmine ja jõutreeningud sinna hulka. Kord nädalas käime ka metsas laskmas. Liigume kohe hommikul enne seitset kusagil 12km Klooga suunas ja seal oleme kusagil kella viieni välja. Laskmise peale läheb küll ainult tund aega ühe grupi peale. Ülejäänud aja on siis muud tegevused või niisama ootamine.  Peale esimest rännakut tekkisid mul jõhkralt suured verevalumid kandade peale. Mõned päevad oli ikka väga valus astuda.

Mõned asjad, mis siiani meeldivad ja ei meeldi:
meeldivad - söögid on siin üllatavalt head, eriti lõunad. alati on midagi uut, söögid väga ei kordu. Hommikusöögiks on mingi võileiva materjal, puder või omlett ja krõbuskid või müsli. Õhtusöögiks on mingi praad ja vahel ka magustoit.

- laskmine. Päris padrunitega märklaua tulistamine on päris huvitav ja paneb vere mõnusalt kiiresti ringlema. Siiamaani on mul ka päris hästi ka välja tulnud.

Ei meeldi
- meeletu passimine ja aja ebaefektiivne kasutamine. Kogu aeg on järjekorrad, mõttetu seismine, ootamine ja passimine. Ootad sööklasse minekut, ootame relvaruumi järjekorras, ootame järgmist tundi, jne. Siis ka näiteks laupäeval pole peale koristamise midagi päevaplaanides ja pühapäeval pole üldse midagi. Ei saa aru, miks meid siin hoitakse, kui iseenesest midagi niikuinii ei tehta. Võikski olla et nädalavahetusteks lastaks koju juba SBK ajal.

- üks keerab mingi jama, aga karistada saab terve rühm. Näiteks üks rääkis telefoniga selleks mitte ettenähtud kohas ja seepeale võeti telefonid ära tervelt rühmalt kolmeks päevaks. See harjumus vist Nõukogude Armee pärand. Mitte siis, et telefonide ära võtmine vaid terve rühma karistamine ühe mehe pärast Keelt näitav naerunägu

- osad tüübid võtavad siin kuidagi asja liiga tõsiselt. Kogu aeg mölisevad teistega ja näitavad iseloomu. Ühesõnaga õhkkond on tihti pingeline ja ebameeldiv.

Praegu enam ei jaksa telefoniga tippida. Eks hiljem uuesti.