Sunday, December 2, 2012

Talv on käes

 

Pole juba ammu postitanud, sest pole õieti aega olnud linnaloal. Üritan seekord, siis ära blogida, mis eelnevatel kordadel blogimata on jäänud. Mainin kohe ära, et külm ja pime talv, mis on kätte jõudnud mõjub üsnagi masendavalt ja demotiveerivalt kogu meeleolule, seega leiab sellest postitusest rohkem kriitikat kui tavaliselt.

Alustaks, siis kronoloogiliselt. 5.-11. november oli baasNAKi viimane nädal, ehk siis selle nädalaga lõppes ära juhtimise ja jalaväe osa kursusest. Viimases metsalaagris suutis meie jagu kõige täpsemalt sihtmärkidele pihta lasta nii, et meie jagu sai pataljoni tagasi tulles lipujaoks. Lipujaol on, siis erinevaid privileege, ehk siis elu on veidi inimlikum. Lipujagu saab esimesena sööma minna, ei pea jooksma mõttetut tehnohalli ringi enne ja peale söömist ja teoorias ka eelisjärjekorras saab linnaloale nädala lõpus. See kõik on kodukorras kirjas. Aga see vaid teoorias on ja praktikas see kõik alati ei kehti.

Tegime terve nädala erinevaid eksameid, käsu andmise peale, jao juhtimise, jalaväe taktika peale. Endal läksid eksamid kõik hästi ning arvestades seda ja, et ma olin lipujaos – oli üllatus suur, kui mind otsustati nädalavahetuseks linnaloale mitte lubada. Ja üldse jäi lipujaost 10st 4 sisse. Nii, et see, väljalubade andmisel vaadatakse õppeedukust ja et lipujagu saab eelisjärjekorras on vaid paberil. Tegelikkuses pole alati nii.

Sain, siis ühe nädalavahetuse kasarmus veetud. Iseenesest, midagi hullu pole, aga nõme on see, et otsitakse mingeid mõttetuid põhjusi, miks ühte või teist saaks sisse jätta. Mulle väideti, et mingil hetkel ma hoidsin lippu ebakorrektselt (saaksin aru, kui tõesti ma midagi sellist oleksin teinud ja rühmavanem oleks tulnud ja mulle selle kohta märkuse teinud, aga ta vaid väitis, et nägi mind kusagilt kaugelt lippu valesti hoidmas), mõnel oli saapaviks puudu, teine oli valel hetkel jaoülem. Ühesõnaga otsitud põhjused. Ei saagi aru, miks peab see nii olema, kui ometi saab vaadata ju õppeedukust, sest tegemist oli ju eksaminädalaga.

Või üldse, miks peab kogu seda linnalubade asja nii perversselt ajama, et kunagi ei tea, kas saab välja või mitte. Oleks inimlikum, kui oleks näiteks mingi graafik, mille alusel lastakse väljaloale. Aga siis ju öeldakse, et me ei peagi kedagi välja laskma. Küsiks see peale, aga miks peaks üldse kedagi kinni hoidma. Sest olgem ausad – nädalavahetustel muutub see kasarmu vanglaks. Midagi teha pole, istud ainult tagumikku laiaks. Inimesed lausa hakkavad kauplema ja raha pakkuma selle nimel, et saaks kellegi teisega ära vahetada. Aga kahe päeva vabaduse eest tuleb maksta üsna kõrget hinda. Ei saa aru, miks see nii ebainimlikuks aetakse. Ja miks ÜLDSE vaja kedagi vastu tahtmist sisse jätta. SBK juba ammu läbi ju.

Järgmine nädal 12. – 18. november. Oli esimene eriala nädal. Meedikud läksid meist lahku – nemad jätkavad kursust Vahipataljonis. Meie saime, siis lõpuks ka teada oma erialad. Minust saab väliköögi ülem. Kui NAK läbi, siis peaksin saama endale meeskonna kuhu kuulub jaoülem, jaoülema abi, kokk, kokaabi ja 2 autojuhti, kellel on E-kategooria käes. Siiamaani olen üsna rahul eriala valikuga. Nädal möödus üsna kiiresti, õppides õppetunni läbiviimist. Reedel tuli linnaluba, aga ainult 1 päevaks. Pühapäeval pidi meie rühm minema Jägala kanti tegema vastutegevust Kaitseliidule. Midagi väga erilist polnud, saime ülesandega kenasti hakkama.

19. – 25. november. Õppisime intensiivselt oma välikööki. Seda nii teoorias ja praktikas. Panime seda mitmeid kordi üles ja võtsime maha. Iseenesest, midagi keerulist pole nii, et saime seda isegi harjutatud tunduvalt rohkem, kui vaja. Jällegi, midagi erilist. Reedel väljaloale ja lõpuks ka korralik väljaluba – 2 päeva. Ei tahtnud eriti millegagi tegeleda too nädalavahetus. Puhkasin lihtsalt välja.

See nädal, ehk 26. november kuni 2. detsember. Jällegi jätkasime väliköögiga. Neljapäeval käisime Kloogal, et asja ka maastikul proovida. Järgmine nädal, siis jälle välilaagrisse.

Ei suuda juba puhkust ära oodata. Jäänud ei ole küll väga palju – 3 nädalat, kuid need nädalad saavad olema päris rasked ja tüütud. 1 nädal metsas, siis lõpurännak, eksamid. Nii et midagi meeldivat pole tulemas. 21. dets siis kuupäev, mida ootan. Kuigi ei kujuta ette veel, kuidas see puhkusele minek välja hakkab nägema. Sest mingi hetk peame ju tagasi Tagalapati kolima. Ise loodan, et teeme seda alles, siis kui puhkuselt tagasi tulema, siis ei pea Paldiski ja Tallinna vahet seilama  nii palju.

Pilte meie väliköögi õpingutest:

20121129_124603

Sunday, November 4, 2012

Metsast tulnud

 

Metsalaagritega on selleks korraks kõik. Järgmine kord läheme novembri lõpus Kloogale. Praeguseks olime siis kaks nädalat järjest Sirgalas ja ühe nädala Välustes.

Üritan, siis kokku võtta oma läbielamised ja kirjeldada oma elamistingimusi metsas.
Metsa saabumisel on esimene asi laagri ülespanek. Meie “koduks” oli siis 3 nädalat jaotelk, mis on põhimõtteliselt riie, millest läheb läbi korsten ja keskel asub ahi. Ahju ümber magab 10 sõdurit. Hea õnne korral peab see telk ka natuke vett ning ahi annab soojust. Iga päev nii hästi ei läinud.

Esimene nädal nägi metsas välja selliselt, et:

kell 7 äratus, hommikuvõimlemine tuli kohe peale
kell 8 hommikusöök
kohe peale hommikusööki alustasime, käsuandmisega ning peale seda suundusuime Sirgala šahtidesse, et siis teha “kuiva”. Lõunaks toodi meid laagrisse tagasi ja peale lõunat tegime, siis sama asja läbi paukmoonaga. Õppisime, siis jao rünnakut, kaitset, varitsust, luuret, vaatlusposti. Ja seda kõike enamasti täisvarustuses. Õhtusöögiks olime tagasi ning siis toimus veel uue käsu andmine ja õhtune rivitus, kus kuulsime, kes millega oli hakkama saanud ning vajadusel saime sõimata. Ükskord saime sõimata, et meie telgid ei ole korras – tööriistad ja puud laiali. Sama õhtu oli meie rühma kord olla patrullis, mille käigus pidime ka kütma kaadri ja kadettide telke. Ja ohh seda silmakirjalikkust – kaadri telgid veel hullemad seapesad, kui meie omad. Puud ja tööriistad laiali, prügi vedeles maas ning igal pool olid laiali kasutatud kateloki kilekotid. Eeskuju missugune.

Ühe korra saime ka terve jaoga üksi olla patrullis, sest me jätsime rivistusele minnes ahju telki, kus oli mõni hõõguv söetükk. Õnneks oli sama õhtu niikuinii meie rühma kord olla patrullis.

Nii need päevad üksteise järel möödusidki, kuni lõpuks jõudis pühapäev. Terve öö oli sadanud vihma ning üles ärkasime me sõna otseses mõttes vee alt. Mina jõudsin isegi öö jooksul kolida rohkem taha poole, sest muidu oleks ma lihtsalt ära uppunud. Kott jäi siiski, koos kõigi asjadega endisesse kohta ja see oli pooles ulatuses vee all. Vett oli mõnes kohas nii palju, et terve saabas ulatus vee alla. Kui saan millalgi pildimaterjali, siis lisan selle ka siia juurde. Siis sai hakata asju vee seest välja õngitsema ja süsteeme looma, et seda vett välja juhtida. Õnneks pühapäev oli õppetöö vaba päev, nii et saime natuke puhata ning uudistada Ida-Virumaa II maailmasõja lahingpaikasid ja kaevandusmuuseumit. Ning väga meeldiv üllatus oli, et saime süüa lõunat inimese kombel sööklas Viru pataljonis, see katelokist söömine on üks häirivamaid faktoreid metsalaagrite puhul.

Õhtuks saime vee taseme telgis kontrolli alla ning lootsime, et vihma enam sadama ei hakka. Esmaspäev, teisipäev õppisime veel linnalahinguid. Teisipäeval õhtul saabusid, siis uued huvitavad korraldused. Tuli kokku pakkida telk ja varustus, sest poole tunni pärast viiakse meid minema. Telk kokku ja pool 11 õhtul viidi meid juba kuhugi šahtsidedesse. Meie esimene ülesanne oli liikuda 3 šahti edasi ja teha varitsus.

Teadmiseks, et Sirgala maastik näeb siis välja selline, et on kusagil 2km tihedat metsa ja siis tuleb tee, mis asub ~20-40m sellest metsast allpool. Ning öösel, täisvarustuses ikka andis nendest seintest üles-alla ronida. Vahepeal olid ikka päris ohtlikud laskumised ja tõusud, kui kivid jalge alt ära lendasid. Sealt alla kukkuda poleks mingi probleem olnud, eriti veel öösel ja rampväsinuna, 40kg seljas.

Puhata saime alles kell pool 9 hommikul, terve öö pidime mööda neid šahte rändama. Nii need päevad möödusid – rännates, kuivtoidupakke süües, ülesandeid tehes ja metsas magamisega.

Meeldejäävamad hetked olid paintballi linnalahing KaPo vastu, mille me ära võitsime Lai naeratus
Siis põlevkivist lõkke tegemine, mille ümber me ka magama jäime, kuid paari tunni pärast läks nii külmaks, et magada enam ei olnud võimalik. Üles ärgates oli vaatepilt päris naljakas – taevast sajab alla paksu lund ning kõik on valge. Varajane talv oli saabunud. Seejärel liikusime laagri alale, mille me kokku panime ning siis ootasime 4h busse, mis jäid teedeolude tõttu kõvasti hiljaks.

Järgmine nädal oli meil metsalaager Välustes, Võrtsjärve lähistel. See oli tunduvalt kergem, laager. Saime visata granaate ja tulistada sihtmärke. Reedel saime juba kella kümneks laagri kokkupanemisega valmis ja olime valmis välja liikuma. Üheks olime tagasi kasarmus ja kell 6 õhtul sain juba kaua oodatud linnaloale Lai naeratus 2 ööpäeva vabadust, täeisti uskumatu, kui kiiresti see aeg läheb. Nüüd siis mõnda aega metsa ei lähe, järgmine kord vist oli 26. november Kloogale.

Jao lahinglaskmised:

 

Lõuna järjekord toidu saamisel

Mina toitu jagamas:

Hügieeni tegemise võimalused:

Sunday, October 28, 2012

Ajateenistuse blogi

Selguse mõttes ja tehniliste viperduste tõttu olin sunnitud tegema uue blogi. Selle eesmärgiks on siis blogida ainult minu läbielamistest Eesti Kaitseväes. Osad postitused on veel jäänud minukorea.blogspot.com lehe peale, kuid üritan esimese võimaluse korral lehed korrastada ning kõik postitused omale kohale viia ning sättida nii, et oleksid asjad lugejasõbralikud. Lisaks on mul vaja veel tuua pildid tagasi, mis kuidagi ära kadusid mu blogist ning nüüd on päris keeruline neid tagasi tuua. Aega selle tegelemiseks on üsna vähe, kuid üritan järgmisel linnaloal mingil määral asjaga pihta hakkata.

Praegu siis palun lugejatel varuda kannatust ning hoidke pöidlad pihus, et mind ikka linnalubadele lastaks ja ma saaksin uusi postitsui genereerida :D

Teaseriks ka üks meeleolukas pilt meie viimasest metsalaagrist Sirgalas, mis kestis 2 nädalat.

Selle laagri kohta mul päris palju, mida blogida, kuid kahjuks see linnaluba hakkab juba läbi saama ning mitmed asjaajamised vajavad veel toimetamist. Järgmine metsalaager algab juba esmaspäeval ning kui järgmine reede ka välja lastakse, siis saan teha ühe suure metsalaagrite teemalise postituse.

Sunday, October 7, 2012

Nooremallohvitseri kursus


 

Läbi on teine nädal nooremallohvitseri kursusest Logistikapataljonis, 11 on veel ees. Selline tunne, et SBK on otsast peale alanud, ehk siis nagu SBK alguseski vaba aega on minimaalselt ja jooksutakse kogu aeg. Õnneks on võimalus nädalavahetustel linnalubadele saada, mis motiveerib päris palju, et nädal korralikult vastu pidada. Olen aru saanud, et arsti juurde ei tasu minna, sest see tähendab automaatselt seda, et linnaluba ei saa.
Kahe otsaga asi – võib mõne simulandi ära hoida, kuid samas võib mõni oma vigastusega mitte minna arsti juurde, sest linnaloale tahaks ju saada, aga see teeb lõppude lõpuks vigastuse hullemaks.

Kasarmust – nagu ütles leitnant Karula päeval, mil me Logistikapataljoni saabusime: “Paldiski kasarmu on sellega võrreldes nagu hotell.” Ja nii ongi. Umbes samas suures toas oleme 10kesi kuue asemel, narid ja kapid on vanad ja lagunenud, territoorium on nagu kuumaastik ja majad nagu Dresdenis 1945 aastal. Õppeklassidest on ka puudus nii, et minu rühma tunnid toimuvad telgis.
Positiivse poole pealt ei pea enam pool kilomeetrit kõndima sööklasse ja riviplatsile. Ning lõuna- ja õhtusöögid tunduvad olema paremad, kui Paldiskis.

NAK kursusest siis nii palju, et enamuse ajast veedamegi me metsas. Kui näidati kursuse kava, siis arvutasin välja, et tuleb kusagil 45-50 päeva metsas veeta. Juba järgmine nädal lähme kolmeks päevaks ning ülejärgmine nädal kaheks nädalaks järjest. Siis linnaloale vahepeal ka ei saa.

Siiani oleme siis päris palju jooksnud ja teooriat õppinud. Väga meeldivad mulle juhtimise loengud, kus toetatakse välismaa kirjandusele ja õpetustele ning tunni ülesehitus peaaegu, et nagu ülikoolis. Avastasin, et tunnen täitsa puudust ülikooli loengutest ja seminaridest. Arvan, et meeldivad mulle need just sellepärast, et tunnen, et nendest tundidest võib mulle olla ka kasu tsiviilis sest tegemist ei ole puhtalt militaar tundidega, kus lihtsalt vaja asjad pähe tuupida ja ega millegi üle arutleda seal pole. Huvitav oleks ka näha mõnda päris õppejõudu sellist loengut andmas, aga arvan et Eesti Kaitseväel sellist võimekust kahjuks pole.

Nädal oli meil muidu ikkagi päris väsitav, mis sest et välilaagris ei käinud. Iga hommik algas hommikujooksuga (mitte võimlemisega) Stroomi randa, kus me veel ennast vette kastsime (näiteks võtsime lamades laskeasendi või toenglamangu) ja tagasi. Ehk siis 5km jooksu juba kohe hommikul. Loomulikult ei jõua me seda hommikuvõimlemisele ettenähtud 20 minutiga ära teha, seetõttu on meid ka juba enne kuute äratama hakatud. Siis on meil veel olnud lihtsalt treeningud, ÜFT, ujumine, MMA treeningud. MMA kohta ütlen, et paljudele see müramine meeldis, mulle isiklikult aga see väga pinget ei pakkunud. Ei kujuta ette, kuidas seda olekski võimalik seda sõjaolukorras kasutada. Võiksid parem õpetada, kuidas tääki kasutada lähivõitluses.

Kuid toredaks töönädala lõpuks sai meil öö vastu reedet. Pool tundi peale öörahu, kell 22:30 aeti meid kõik üles ja rivistati õue. Nimetati füüsilisest vabastatute nimed, kes läksid tagasi magama. Ülejäänutele, siis kerge briifing ja mis selgus – lähme Jägala kanti öisele orienteerumisele. Mis seal ikka – lahingvarustus selga ja kätte ja minek. Panin enda puhul tähele, et tol hetkel polnudki erilisi emotsioone, kuid usun, et kui selline asi oleks tehtud SBK esimese kuu jooksul oleksin olnud täiesti šokis – et kuidas selline asi on võimalik, et magada ei lasta ja viiakse metsa.

Poole ühe paiku jõudsime, siis kuhugi metsa. Meie “missioon” oli üles otsida vastaste poolt maha lastud helikopteri lendurid üles leida. Selleks saime luureinfot koos koordinaatidega ning hakkasime sihtmärgi poole kõndima. Teede peal oli vastutegevus, seega tuli kõndida läbi metsa. Õnneks enamus oli hõre männimets seega alguses polnudki väga raske. Raskeks läks, siis kui leidsime “lendurid” üles ning me pidime tassime ühe suure tünni vett ja kasti liiva umbes 1,5km kaugusele. Tee peal oli veel soo, kus vesi ulatus põlvini, kui mitte rohkem.

Kusagil veerand viie paiku jõudsime esimese jaona sihtpunkti. Tuli välja, et see oli niiöelda lipurännak ning saime omale pagunid koos logistikapataljoni sümboliga – draakoniga. Oli päris uhke tunne. Arvasin ka, et kuna jõudsime esimestena kohale, et äkki saabki siis meie jaost lipujagu, kuid kahjuks nii ei läinud. Tagasi pataljoni jõudsime kell 06:15. Käisime söömas, hooldasime relva ja varustust, koristasime kasarmut ja territooriume. Peale lõunat ootasime pingsalt, mis saab meie linnalubadest, sest midagi kindlat meile öeldud polnud. Närv oli päris tõsine sees. Kuid, kell veerand 2 ilmus nimekiri välja ning oli uskumatult suur rahulolu tunne, kui nägin, et minu nimi oli seal nimekirjas.

Igal juhul mind tabas üsna suur motivatsiooni laine, see raske nädal ja üks magamata öö on nüüd selja taha jäänud ja ees on 48h puhkust kodus – yess! Välja ei saanud need, kes ei teinud lipurännakut ja ÜFTi kaasa. Nii, et asjade kaasa tegemine tasub ära. Täiesti uskumatult hea tunne on tulla koju, magada oma voodis, näha oma kasse ning mitte istuda kasarmus ja koristada ja lakke vahtida terve nädalavahetus nagu seda sai tehtud terve SBK. Selliseid lihtsaid asju hakkab kohe palju rohkem väärtustama, kui neid nii tihti enam ei saa.

Minu uus magamisalus (see kord alumine korrus)

20121001_194510

Ülesanne lipurännakul

20121005_014328

Saabusime kohale ja soojeneme lõkke juures

1349400826612

Sunday, September 23, 2012

Sõduri baaskursus läbi

 

SBK on lõpuks läbi. Tagasi vaadates polnud ju tegelikult midagi ületamatut. Jah, oli nõmedaid ja mõttetuid tegevusi ning raskeid rännakuid, kuid üldmulje polegi kõige hullem. Ütleme isegi, et teadmiste mõttes oli isegi väga kerge. Aga eks see ajateenistus peab ka selline olema, et ka viimanegi loll saaks õpetatava programmiga hakkama.

Füüsiline vorm on ka tublisti parem – üldfüüsilise testi tegin 68% võrra paremini, kui SBK alguses. SBK lõpurännak (pikkuseks 45km) möödus ka normaalselt, sain kõik testid sooritatud. OK, laskmispositsioonide valikus kukkusin läbi, aga selle sain hiljem autopargi taga olevas metsatukas järgi teha. Nüüd sain sõdurieksami märgi, mille õmblesin juba vormi külge ära.

Kirjutan praegu seda blogi siin viimastel puhkuse tundidel. Nimelt saime kohe peale sõdurivande andmist linnaloale ja peale seda kohe ka puhkusele. 5 tunni pärast pean olema juba tagasi Paldiskis, kuhu ma siiski kauaks ei jää, sest mind saadetakse varsti Logistikapataljoni noorem allohvitseri kursustele ehk NAKi. See kestab siis 12 nädalat, millest 6 on siis logistika eriala väljaõpe. Ehk siis arvutus näitab, et järgmine puhkus tuleb tõenäoliselt kusagil 20. detsembri paiku.

Nüüd kui SBK läbi, siis peaksid ka osad asjad paremaks muutuma. Näiteks saab sülearvuteid kasutada vabal ajal (EDIT: logistikapataljonis olid sülearvutid siiski keelatud) ning hakkame saama ka linnalubadele. Kuid nii leboks vist ikkagi ei lähe nagu autojuhtidel, kes ei pea isegi enam metsa minema. Selle NAKi saatmisega vahetub siis ka minu asukoht, ehk siis uueks “koduks” saab mul Marja tänav 4, Tallinnas. Kuigi olin juba Paldiskiga päris harjunud, kasarmutoad on mõnusalt hubased, sest toas olime ainult 5-6kesi. Räägitakse, et Logistikapataljonis võivad tingimused kehvemad olla. Pluss poole pealt siis, et Logistikapataljonist koju on mul vaid 8 minutit bussi sõitu ja 5 minutit jalgsi käia ehk siis kui linnaload tulema hakkavad, siis olen kodus vaatan, et õhtuse rivistuseni aega pool tundi, et siis võib ennast liigutama ka hakata.

Puhkus läks väga kiiresti ning osad asjad, mis oli plaanis ära teha ei jõudnudki teha. Sest oli vaja erinevate inimestega kokku saada ja väljas käia, sest pole ju ammu nähtud. Nii mõndagi sõpra pole näinud juba aasta algusest, kui Koreasse ära läksin.

Siin natuke pilte meie igapäeva elust: